Lastena oleme me täiskasvanutest sõltuvad – meie turvatunde eest vastutavad teised inimesed ja meil endil ei ole oma elus toimuva üle kontrolli. See aga, milline on meid ümbritsev keskkond esimesel kuuel eluaastal, hakkab täiskasvanuna väga olulist rolli mängima, mõjutades seda, kuidas me ümbritsevat maailma tajume – kas turvalise või ebaturvalisena. Inimesed, kes on lapsena ilma jäänud tähelepanust, mõistmisest ja turvatundest, kasvavad täiskasvanuteks, kes käituvad iseendaga täpselt nii, nagu nad on lapsepõlves tajunud, et nendega on käitutud – nad hülgavad enda.
Me lakkame end armastamast, sest ümbritsev keskkond on meile sisendanud, et me pole armastust väärt. Mida tugevamad veendumused seda sisendust alateadvuses toetavad, seda raskem on inimesel end armastada ja end maailmas turvaliselt tunda. Seetõttu kõnnib tänaval igapäevaselt tuhandeid keskealisi ja juba eakaid inimesi, kes pole iial sisemiselt täiskasvanuks saanud. Nad elavad endiselt läbi oma haavatud sisemise lapse loodud narratiivi, et neil pole mingit kontrolli enda elus toimuva üle ja keegi neist hooli – nad elavad ohvrirollis.
Saladus aga peitub selles, et igaühel on katkisest lapsepõlvest hoolimata võimalik elada oma elu täiskasvanuna õnnelikult – kõik algab sellest, et me pakume oma sisemisele lapsele seda, millest ta puudust on tundnud – armastust ja turvatunnet. Kõik algab sisemise lapse tervendamisest!
On üks maailm, kus sa oled nähtud, kuuldud, mõistetud ja hoitud – see maailm on sinu sees! Ja väline on üksnes sinu sisemaailma peegeldus. Vaata, kuidas sa vaatad maailma, ja sa näed, kuidas sa näed iseennast! Tihtipeale välised sündmused ei ole iseenesest head või halvad – inimene ise annab neile hinnangu ja tähenduse. Mida neutraalsemaks muutuvad hinnangud, seda objektiivsemaks muutub nii sisemise kui ka välise maailma tajumine.
Sisemise lapse meditatsioonid on loodud selleks, et igaühel oleks võimalus turvalises ruumis kohtuda oma sisemise lapsega ja kinkida endale see turvatunne, millest ta lapsena ilma jäi.
